Pärast väljaannet, mis on pühendatud lastekirjandus, tuleme tagasi oma ülevaatega kirjandusuudised viie valikuga, mis suures osas on avaldatud või ilmuvad tänavu juunis. Ettepanekud, mida saate juba tellida oma usaldusväärsest raamatupoest.
Uudsete toodete hulgast leiate ettepanekuid kaasaegsed, klassikalised ja mälestuseks mõeldud väljaanded. Peamiselt ilukirjandus, kuigi oleme viie sekka hiilinud ka essee. Millise neist kirjanduslikest uudistest soovite alustada?
Plassansi vallutamine
- Autor: Émile Zola
- Esther Benitezi tõlge
- Juhtkiri Alba
Tsükli neljanda romaaniga Plassansi vallutamine (1874) naaseb Zola Rougon-Macquarti perekonna päritolupaika, Plassansi väikelinna, mis on inspireeritud Aix-en-Provence'ist. Siin, provintsi petlik rahu, nõbudest Marthe Rougonist ja François Mouret'st (Macquarti filiaalist) koosnev paar elab pärast veini-, õli- ja mandliärist pensionile jäämist mugavalt sissetulekuga.
Nad rendivad oma maja ülemise korruse kummaline preester, Isa Faujas, räpane ja enesega rahulolev, kes lühikese ajaga loob heategevusliku asutuse tööliste tütardele ja ringi noortele ning kes võidab samm-sammult kogu elanikkonna, mis on jagatud Orléansi dünastia järgijate ja keiser Louis Napoleon III kindlad toetajad – praktiliselt käsilased.
Marthe ja François omalt poolt näevad, kuidas mitte ainult nende linn, vaid ka nende endi maja lakkab olemast nende oma: nad ise on oma isiksusest lahti võetud, määratud religioossele ekstaasile ja hullusele. Rose, tema vana sulane, võtab selle lõpuks kokku nii: "Kogu elu on loodud ainult nutmiseks ja märatsemiseks." Zola juhib seda metsikut sissetungi kroonika uimase, kuid ühtlase pulsiga ja terava, sarkastilise pilguga.
Loss Ipanemas
- Autor: Martha Batalha
- Rosa Martínez Alfaro tõlge
- Toimetus Seix Barral
Rio de Janeiro, 1968. Hiljuti abiellunud Estela määrib oma tikitud padjapüürile pisaraid ja ripsmetušši. Vaid nädal varem valmistus ta tähistama aastavahetuse pidu, mis paratamatult tähistab tema pulmi. Seitsekümmend aastat varem kohtub Estela vanaisa Johan Edward Jansson samuti Stockholmis aastavahetuse peol Brigittaga. Nad abielluvad, kolivad Rio de Janeirosse ja ehitavad lossi mahajäetud paika, kesklinnast kaugel, nimega Ipanema. Lossis saab olema tunnistajaks, kuidas need kaks aastavahetuspidu määratlevad Janssoni perekonna ajalugu üle 110 aasta.
Loss Ipanemas on a ajaloost läbi imbunud perekonnasaaga, kirjutatud huumori, iroonia ja tundlikkuse seguga. Martha Batalha loodud tegelaste rikkus ja keerukus võimaldavad autoril käsitleda probleeme, mis on viimastel aastakümnetel Brasiilia ühiskonda iseloomustanud, nagu unistus sotsiaalsest tõusust ja klasside jagunemisest, naiselikud ja feministlikud ideaalid, seksuaalrevolutsioon, sõjaline diktatuur ja järgnev riigi olukorra halvenemine.
Liigutav romaan valikutest ja kahetsustest, mälu haprusest ja hoomamatutest, kuid parandamatutest muutustest, mida aja kulg tekitab.
Sireen laulab
- Autor: Charmian Clift
- Patricia Antoni tõlge
- Gatopardo väljaanded
Charmian Clifti jaoks oli Kreeka tõotatud maa. 1954. aastal lahkusid ta koos abikaasa, kuulsa reporteri George Johnstoniga kahe kirjutusmasina ja kahe väikese lapsega hallist sõjajärgsest Londonist Egeuse mere äärde. Nad kavatsesid seal veeta aasta, kuid lõpuks jäid nad kümneks aastaks. Sireenilaulud on tema kroonika karm aklimatiseerumine Kalymnosega, väike saar, kus elavad vaikivad käsnakalurid ja tugevad ebausklikud naised. Selle lehekülgedel, mis on täis unustamatuid tegelasi – eesotsas tema ustava kohaliku maaperemehe Manolise ja paindumatu koduabilise Sevastiga – ja peaaegu imekauni maastikega, eksisteerib hämmeldus primitiivse ja patriarhaalse ühiskonna ees koos avastamisega puhas, lihtne ja vaba eluviis, enne massiturismi pealetungi.
Need memuaarid, mis on kirjutatud kolmekümne üheaastase naise vaatenurgast, kes jäädvustab intelligentse, huumori ja soojaga oma igapäevaelu intiimseid üksikasju ja sureva maailma kombeid, pälvisid 1956. aastal avaldamisel vähe tähelepanu. Aja jooksul on Sireenilauludest saanud reisikirjanduse klassika ja autobiograafiline žanr, ja võimaldab meil avastada ühe eelmise sajandi andekaima ja elujõulisema kirjaniku.
Kaks korda samas jões
- Autor: Chris Offutt
- Ce Santiago tõlge
- Toimetus Malastierras
Üheksateistkümneaastaselt oli Chris Offutt juba armeest, rahukorpusest, metsakaitsest ja politseist välja jäetud, mistõttu ta lahkus oma Appalachi kodust ja suundus põhja poole, et anda reiside sarja algus et teda siis viskatakse rannikult rannikule üle Ameerika – riigis, kus elab ettearvamatu hulk triivijaid ja veidrusi, kes otsivad ajutist tööd, magavad räpastes tubades ja unistavad kunstnikuks olemisest.
Viisteist aastat hiljem on Chris elama asunud oma naise Rita juurde, iowa jõe kaldal, kus ta puhkab ja kirjutab, oodates oma esiklapse sündi. See on siis, kui ta saab alustada aastatetagusest teest väga erinevat teed, mis viib ta küpsuseni.
Elujõust ja noorusest pakatav Offutt, mis on samuti naiivne ja kartlik, pakub meile teost Twice in the Same River. siirad mälestused, mõnikord jõhker, kuid alati lõbus. Algselt 1993. aastal, aasta pärast tema esimest novellikogu "Dry Kentucky", avaldati see autobiograafilise triptühhoni esimene köide, mis kulmineerus 2016. aastal raamatuga "Minu isa, pornograaf".
Nõid
- Autor: Jules michelet
- Mª tõlge. Victoria Frigola ja Rosina Lajo
- Juhtkiri Akal
Pekstud, vägistatud, tõrjutud; solvatud, kartnud ja põletatud. Nõid, kollektiivne tegelane mis kogub naiste ajalugu keskajast kuni tänapäeva koidikuni, on naiste rolli tõestus ajaloos. Jules Michelet ületab naistevihkamise järele lõhnaval ajastul oma aja eelarvamuste ja sotsiaalsete tõekspidamiste piiranguid, pakkudes välja ühe elemendi, mis vabastab feministliku teooria.
Selles essees, mis loeb nagu romaan, pakub suur Prantsusmaa ja selle revolutsiooni ajaloolane meile uus viis minevikule lähenemiseks. See vaatenurk eeldab pühendumust sellele mõtiskleda nende seas, kes jäid ajaloolisest analüüsist välja, antud juhul dissidentidest naistest – nõidadest –, muutes nad mitte ainult loo peategelasteks, vaid ka olulised emantsipatsiooni esindajad ning vabaduse ja progressi edendajad.
Selle proloogis mälestusväljaanne, Ariadna Akal tunnistab end nende nõidade tütretütreks, kes pääsesid küttimisest ja põletamisest, ning kutsub meid teisitimõtlejaid õigustama, ahvatledes meid osalema koostöös, mis hõlmab sisenemist nendesse piirkondadesse, mis jäävad ajaloos hämaraks.
Mul on juba paar pealkirja silma jäänud ja loodan, et saan need järgmise puhkuse jooksul läbi lugeda. Millist neist kirjanduslikest uudistest tahaksite oma puhkusel nautida?